isatarkus

isale mööda noort pärnaalleed minnes:

” näe istutasin selle pärna siia alleele. see on minu puu!”

” nojah. aga kas sa ei arva, et äkki oled hoopis sina selle puu oma. kõnnid mööda ja puu ütleb teistele, näete - too seal on minu inimene!”

ja siis laenab taevas oma pleekinud tiibu mu mõtetele
ent vajutab küüned sügavale vasakusse õlga kui
mu ehmunud juured pilvedesse takerduvad

Advertisement