ja nagu oodatud hoor
haagib hetk enda küüned
mu hingetõmbe sisse

ise süüdi

vihm on asfaldilt
uhtunud kõik õiged
jäljed

pole olnud

kõik sammud käivad vastu
ja sõnad lõikavad sisse

on täiesti võimalik, et
vajan kaitset
iseenda vastu

su kraeotstel on
kui paplivihmast
ning sõrmeservil
tundidepikkustest
sigarettidest lõhn

ja majad vaatavad
ruutudest läbi
homme kui unustame
nägemist öelda
langevad viimased
seljatagused seinad

jõgi voolab meist
lõpmatult üle

olen veel elus
hingan sisse ja
hoian kätega
asfaldist kinni

oled ikka elus
varjud kui
südamejooned
jäid vakka

juba idust
mädanes puu

uhhuu

preludio transognato

täna hommikul sel

edasikeeratud tunnil

tänav ringutas end

ärkvele ja astus mõne

ebaleva unerütmis sammu

vihmasel asfaldil vastu tuli

magav mees kes norskas

püstijalu läbiunistatud

päevade prelüüdi

mu linn on jõe ääres
juured surunud maasse
ja enam ei lahku,
jõgi on tema ja
tema on jõe

oma

’til life do
us part

* ma pole kirjutanud pikemat aega

* ma tean, et sa pole kirjutanud
* kuidas?
* su näost on näha

mõni äraminek vajutab
asfaldisse jäljed nagu
liiga sügav pimedus

ära veel mine

kui öö saabub liiga
vara õhtuga koos
varem kui vaja

ära mine

wannabe tree

ma kasvaksin su sisse

kui saaksin pärisosaks

või

istutaks aknad südame

poole avatuks et mitte

kukkuda alla poole

kui

ei tea kas püüad mu

vabalanguse kinni

ehk

jah

tere, maa!

kas tohiksin
su sisse oma
juured suruda?