isale mööda noort pärnaalleed minnes:
” näe istutasin selle pärna siia alleele. see on minu puu!”
” nojah. aga kas sa ei arva, et äkki oled hoopis sina selle puu oma. kõnnid mööda ja puu ütleb teistele, näete – too seal on minu inimene!”
ja siis laenab taevas oma pleekinud tiibu mu mõtetele
ent vajutab küüned sügavale vasakusse õlga kui
mu ehmunud juured pilvedesse takerduvad
tähepuu 