lehed vihma ei kanna veel
kuid kirsid õhkavad õites
õhku papli heisatud hing
hellalt tungib hingamisse
hõrku toomingate hullust
puu sumiseb kevadest soe
paitab põlvili põllul mai
metsnõgeste tõrgest palet
surin sõrmed särama lööb
ehkki kannan valusat veel
kuid kuliseb kulda täis põu
nurmenukkude lõkerdust
tähepuu 