* tuuline juuni *

I

tuulekene tuulekene
miks sa tuulad tigedasti
tuulekene tuulekene
puhu veidi hellemasti

vihmakene vihmakene
uhud jahet’ mõtteida
vihmakene vihmakene
palun saja soojemada

tuulekene tuulekene
kanna ära külmakene
vihmakene vihmakene
saja ära kullakene

II

Tuul tuulab sajab sadu
päeva järel toovad ööd
hommikuid halle ja hulle

ei mõista ei sadu ei tuult
tuul puhub minugi suult
vihm uhub minugi puult

lehed kui kannaksid vihma
majad kui hoiaksid tuult
kes hoiab halle ja hulle

III Jaanipäev

Tule teeme tule!
Tule köidame viha!

Ahh!

Hommikut kõhiseb tulikas!
Mu lehed täis tuult ja tuld.

* paitab põlvili põllul mai *

lehed vihma ei kanna veel
kuid kirsid õhkavad õites
õhku papli heisatud hing

hellalt tungib hingamisse
hõrku toomingate hullust
puu sumiseb kevadest soe

paitab põlvili põllul mai
metsnõgeste tõrgest palet
surin sõrmed särama lööb

ehkki kannan valusat veel
kuid kuliseb kulda täis põu
nurmenukkude lõkerdust

* küll on külm aprill *

küll aprill
küll külm aprill

sinilill sineleb sarnadel
puud paljad pungapiinas
kiljetes õhetab rohekat

küll varsti kuldab
küll paitab maid

https://drive.google.com/file/d/0BzJKRBtjJVIcX2hYaEplXzhhaFk/view?usp=sharing

* märts plärts *

Märkan märts
on möödas plärts
kas olen pilgutanud
silmi kaua olnud pime
nüüd päiksetõus ei oota
kuni olen ärganud ja valmis
mu kullane saab ise hakkama
teeb kohvi toob lehed postkastist
kaerahelbepudru keeb ja juba aurab
udu vastu suud kui kirbe rüübe tassist
paneb päevamahlad tunglema pungima
voolab igas unelevas eoses märkama kuis
leedripuus kumisev kevad ehitab marjakoda
linnulaululausetest ja härmahõnguhommikuist
päevpaisunudpikemakslausaõhtupimedanivälja

* veel veebruar *

taevad räägivad talve
räästad ladina keelt
öö tuksub tunde

veel ma ei tunne
veel veed ei voola
kuid olen hakanud

igatsema ootama
su vete voolu

ent kannad jääst krooni
oma lumisel troonil

jah olen õppinud
et aus teeb vabaks
et laine jõuab randa

alati

kevad sulatab jääkingad
mu varvastest saavad
kasvud su silmade ees

ja igatsen kasvada
su sisse nagu kevad
mis äratab mulla ja

annab unes eostele
märku tärgata

salali

kas jõudsid koju kas
süütad kodutule kodutule

kas kasvab kevad
su okstel pungad
sirutavad tiibasid
saabunud lindudena

kevadepuhevil
õnneõhevil

avali

* jäine jaanuar *

tulnud läinud lumed lumed
valgust valusalt harva
ööd su lumedekarva

nii tuksun ja tuikan ja tuiskan
kui maailm me radu ei rista

lumest lumme millal millal
kohtub kindaga kinnas
käega kättpidi soojas

ent sajab ja sulab ja sajab
jäätub suletuks värav ja uks

jäisest jäässe millal millal
sulab lahti see tänav
suuga suudpidi enam

ei usu ei tuiska ei tuika
päevades tuksunud armutuks

unedes kuid tuled tuled
lume all laulavad jääd
nüüd tuleb sula nüüd jääd

lumeta detsember

ma olen kõndiv igatsus
hulgun hundi ulgudes
kolan linnutee lendudes

tuul puhub lumeta
detsembri luudest läbi

tänavad tõmbavad hõlmad koomale
ja
linn kisub õlad külmast kõrgele

tähed pole eal
niimoodi säranud
kui mu ümber
su sodiaagivöö
annab sooja

hõlmad langevad
ja
õlad laskuvad

toas torkan tähed pistikusse
pistan tuled küünaldesse

tähed tulevad
tuled tähivad

tuled siis kui lumi maas?

tuled

(enne juuri)

oleks vaid
nii lihtne
armastada

tunne on
tingimusteta
kuid piirid
on lõpud on
tinglikud

aasale peenrale
või lihtsalt
juhuslikult
kukub viimane
piisk ja siis

ja siis
õpime tundma
iseenda
algeid

hold on to letting go

kus on kindel pind
kui uitav universum
isiklikult on võtnud
plaani raputada
lahti su juured

aga lihtsam ongi unustada hetki ja tähti ja numbreid, et tuletataks meelde: “if this was a mistake, just ignore this and nothing will happen.”

isatarkus

isale mööda noort pärnaalleed minnes:

” näe istutasin selle pärna siia alleele. see on minu puu!”

” nojah. aga kas sa ei arva, et äkki oled hoopis sina selle puu oma. kõnnid mööda ja puu ütleb teistele, näete – too seal on minu inimene!”

ja siis laenab taevas oma pleekinud tiibu mu mõtetele
ent vajutab küüned sügavale vasakusse õlga kui
mu ehmunud juured pilvedesse takerduvad